Kõnelen sinuga kevadekuul
Kõnelen surma sügisel
Tänava laterna valgel kõnelen
Siis kui keskööl kõmiseb kell

Südasuvel ei armasta külma
Kuid ega kõne ei katke mu suul
Kõnelen kõledas kivimajas
kuid kõige rohkem kevadekuul

Kes otsis jumalat mus sai petta
Sest minu seeski on vaid inimpilk
Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi
eal ei määri ükski veretilk