Keegi siin, keegi sääl
Tihnikus üksindust lõikab
Kuni heinane hääl
Meid viimaseks paariks hõikab

Varju jääb varitsev aas
Jookseme keskele kokku
Aas meie ümber on aas
Silmus mis jookseb kokku

Talvise närveldushoo
meis katkestab vürstlik ristik
Naeru, me loitsu eest,
soo poole põgeneb rästik
Ritsikad liisku heidavad
leebunud lätte kohal
Nii me kesk mets heinamaad
Üheskoos koos kohal

Rohtude tõusmed ja riismed
Loitvad käokannu vaik
Ning mõned mõnud intiimsed
Mil mõru mürkjuure maik.