Vimmavinest välja vaakund
tummast tusast tulnud, taakund
nõianooleks siugu sirgund
rabatiseks roojast virgund

Mis vihast viskund
kui lennul on rammu
kes kihust kiskund
valu väega väestet sammu
Mis raevust ärgand
kui saabub turm
kes vaevast tärgand
koormaks kasvab neatud urm

Lendajana leina laotand
koormajana hinge kaotand
kurjusena kraesse kippund
lurjusena luusse rippund

Tuulde tõusta rapja tahtnud
sõltumata soovist lahkund
puusse, mulda, kivirünka
suunata vaid võim on sünka