üks mõte juba tõustes pähe lõi
veel mu hommikune kohv köögis jahtuda võib
see on lola, kes õuel mind ootab

on harjumus jõud mille sarnast ei tea
ja seepärast söömata end minema sead
see on lola, kes seal õuel mind ootab
lo-lo-lo-lo-lola

kui rikkis on lift ei jää pooleli sõit
mööda käsipuud alla ennast aidata võid
see on lola, kes õuel mind ootab

ei minutit rohkem ilma lolata saa
ukse tagantkäe sulgen nii et puruneb klaas
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola

ma juba aastaid pean sinu luugi ees reas
hommikuti seismas teiste seas
kuid tean et ainsana järjekord siin
mind viimaks siiski sinuni viib

eemal ma tuttavat sahinat näen
meeste hulk
kõigil läikivad kopikad käes
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola

lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola

üks lahke hääl
üks rahva hääl
üks kodumaa
ja see ongi kõik
kui ajaleht käes sagin minema viin

kas tuiskab või tormab või hanged on maas
on harjumus jõud mille vastu ei saa
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola
kas tuiskab või tormab või sajule seab
oma ajalehed lola käest saama ma pean
see on lola, lo-lo-lo-lola

ma juba aastaid pean siin luugi ees reas
hommikuti seismas teiste seas
kuid tean, et ainsansa järjekord siin
mind viimaks siiski sinuni viib

on harjumus jõud, mille sarnast ei tea
ma ajalehest värskena lugu et pean
see on lola, lo-lo-lo-lo-lola, lo-lo-lo-lo-lola

lola, lo-lo-lo-lo-lola, lola, lo-lo-lo-lo-lola
lola, lo-lo-lo-lo-lola, lola, lo-lo-lo-lo-lola