mõnikord ei vea nii et kinni hoia pead
õnn on heitlik viltu veab
õige siis on see kui sa midagi ei tee
istu soos silmini
kui siis terve päev
mingit vaeva sa ei näe
tühi pilk on seinal
rüpes on su käed
õhtu läeb päike vaob soojus läeb õhku kaob
talvepäike
päevavargast vend
päike suvel ära kargas end

nõnda päeva järel päev sama pilti aina näed
parasvöötme ilm
Ilma endamisi nead jälle istuma end sead
varsti algab film
telenädalatest saavad juba kuud
kuni keldris aga otsa saavad puud
külm on ilm otsas film põhku poe lambaid loe
äärelinna öö
agulimiljöö

nõnda öö ja päev varsti ulatavad käed
nii et midagi ei näe
saabub unenägu pikk äkki taipad
igavik
lebab jalge ees maas
asi juba päris hull meenutame aastat null
on komejandist väsinud pupill
ei saa lennata ju lind
kellel puudub lennuind
pealegi
halb on lennuilm